Ajalooline jalats

2009.a. alustasime ajalooliste jalatsite valmistamist (viking tüüpi jalatsid ja keskajale iseloomulikud jalatsid). Põhirõhu oleme asetanud siiski etnograafilistele jalatsitele.

Tänu 19.sajandi viimasel veerandil alanud vaimuvara kogumisele ja Eesti Rahva Muuseumi asutamisaastal 1909 jätkunud vanavara säilitamisele on tänapäeval kasutatavate rahvariiete otseseks eeskujuks meil esivanemate riietus 19.sajandist.

Jalanõud on osa kogu rõivakomplektist. Üldiselt kanti Eestis pastlaid ja viiske. Materjali kättesaadavuse ja valmistamise lihtsuse tõttu kasutati viiske peamiselt tööjalatsitena. Pastlaid kanti peamiselt pidulike jalanõudena.

Eestlaste jalanõud olid nii üldkujult kui valmistamismeetodilt küllaltki sarnased naabrite ja kaugemate rahvaste jalatsitega.

Ilmselt Rootsi kaudu tuli 17-18. sajandil Saaremaale kingade ja saabaste kandmise mood, mis naturaamajandusliku eluolu asendumisel rahaliste suhetega levis ka mandrile. Need jalatsid erinesid oma tegumoelt piirkonniti, kuid on võimalik välja tuua 19.sajandile iseloomulikke ühisjooni:

1. materjalina kasutati tavaliselt musta parknahka

2. kingadele olid iseloomulikud "kõrvad" mis olid lõigatud koos pealse kontsapoolse osaga.

3. sidumiseks kasutati nahkriba või takunööri.

4. meestejalatsi konts oli laiem ja madalam, naistel kõrgem ja kitsam.

5. 1880.aastani olid jalatsid õmmeldud tallaga, pealse ja talla ühendamisel moodustus jalatsile rant.

6.Kuni 1880.aastani ei tehtud sageli vahet vasaku ja parema jala vahel (kasutati sama liistu).

7. meeste ja naiste kingad olid üsna sarnased.

8. jalatsid valmistati käsitööna, enamikel juhtudel lähikonnas elavate kingseppade poolt.